“Mood ei ole miski, mis eksisteerib ainult kleitides. Mood on õhus, tänaval, mood on seotud ideedega, sellega, kuidas me elame, mis toimub.” /Coco Chanel/
Mood on visioon. Visioon ilust ja harmooniast. Saadu peretütar Salmel (1931-2025) oli visioon nii elust kui ilust. Salme võis voodi tegemist otsast alustada, kui ta nägi, et aluslina ikka ei sobi kokku tekikoti mustriga. Kui Salme oma nooruspõlves Saadu talu eeskambri pruunid uksed linna moe kohaselt valgeks värvis, oli pahandamist palju, sest need määrduvad, eriti see üks mis eeskambrist lauta viis. Veel rääkis Salme, et kui moodi tulid kushetid ja ta ühe voodi puidust otsad ära lammutas, et see rohkem kusheti moodi välja näeks, oli samuti ema väga kuri olnud.
Salme kasutas iga võimalust et end moe teemadega kursis hoida. Ilmselt kuskil 50-ndate alguses on Salme kirjutanud Rootsi tädi Ruudule ja tema juuksurist tütrele Ainole. Vastuseks sai ta tädilt sellise kirja: “ Sa küsid, nagu kõiki noori tütarlapsi huvitab see ja teine mood. Aino on hästi teadlik juuste töös. Tema soovitab lõigata hästi lühikeseks ja eest veidi rullida siin on neid väga palju eriti noortel. Elisid, mida küsid, on siin saada külluses ja võiks saata sulle aga nende tarvitamine nõuab täpset käitumist.. ja õpetused pudeli peal on võõr keeles“. Ilmselt jäid õlid seekord saamata. Salme üldjuhul alla ei andnud ja usun, et ta leidis ka seekord mingi lahenduse. Kord, kui Salme kooli kokkutulekule väga ägeda, aga veidi suure rinnaümbermõõduga kleidi oli hankinud, mida kitsamaks ei õnnestunud teha, kombineeris ta rinnahoidja sisse polstrid ja käis peol ära. Tantsu ajal pidi küll tantsupartnerit korrale kutsuma, et liiga tugev pigistus võib tema partii lömmi ajada. Teinekord sügaval nõukogude ajal, kui Salme oli kuskilt kuulnud, et kortse on võimalik siledamaks tõmmata, tekkis tal suurepärane mõte kasutada välismaalt saadud naha värvi plaastreid, et kõrva juures veidi nahka ülespoole vedada. Kuidas see täpselt toimis ja kaua see toimis, on teadmata, aga mõte oli iseenesest antud ajahetkes väga originaalne.
Salme meenutas, et kui ta oli Piiril õpetaja, siis kord oli vanas kultuurimajas, Aidas, tantsupidu. Õpetajad istusid lava ees, poisid seisid troppis ukse all ja vaatasid, mis pill mängib ja keda tüdrukutest tantsima võtta. Traktoristidest külapoisid ei julgenud õpetajaid tantsima võtta. Mõnikord jäid pedagoogidel kirbud maha puistamata (kirbud maha puistama= vähemalt korra tantsida saama). Aga üks kord oli Kikude (vene sõjaväelaste) ülemus koos külapoistega tantsuõhtul ukse peal ja tuli kummardas Salme ees. Salmel oli seljas punane Helju tehtud alt volditud kleit. Nad läksid esimesena tantsima. Pärast kommenteeriti Salme kohta, et “küll sa võisid ilus olla”. Pärast major saatis Salme koduvärava taha. Teisel hommikul oli olnud õpetajate toas kõige suurem elamus ja arutelu Salme tants majoriga.
Erinevalt teistest Saadu tüdrikutest leidis trenditeadlik Salme ka kibedal heinateo ajal võimaluse end pruuniks päevitada. Saadu maja taga oli Saariku heinamaa ja Salme võttis seal päikest. Naabrimees Uiede Volli sõitis vankriga mööda maanteesilda ja nägi heinte vahel pruuni kogu ning tuli suure kiiruga Saadu perele teatama, et teil surnud kits heinte sees. Kontrollimisel selgus küll, et siiski vaid paljalt päevitav Salme. Volli oli küla naljamees ja oskas neid jutte ilusasti rääkida.
Ka vanuses 94 ei jätnud ilu teemad Salmet külmaks. Kui Lihulas oli suur kaupluse avamine tulemas ja Salmet häiris üks näonaha defekt, panin talle aja kinni Pärnu erakliiniku nahaarstile. Ühel juuli lõpupäeval sõitsimegi Salmega Lihulast Pärnusse tohtri juurde. Möödusime vastavatud uuest Lihula poest, mis on tänapäevaselt suur ja automaatkassadega. “Vilets lõbu see poeskäimine, kui müüjaga suhelda ei saa”, andis Salme poele oma hinnangu. Pärnu kliinikuga jäi Salme siiski väga rahule. Eriti selle hästi valgustatud liftiga. “Valge nagu taeva eeskojas” kommenteeris ta ja teenis sellega registraatoriproua naeratuse, kes teda liftist väljumisel aitama oli tulnud. Kahjuks ei saanud nahaarst teda kohe ja kohapeal aidata ning andis Salmele saatekirja edasi Pärnu Haigla kirurgile. Kui tuli jutuks, kas ikka jõuab kirurgi aja ära oodata arvas Salme, et “Tänapäeval kremeeritakse ja ei pea kirstus hea välja nägema”. Kuu aega enne selle maise elu lõppu, kui Salme tubaseks jäi, andis ta mulle korralduse osta kaks (!) uut pidzaamat, põhjendusega et “nad vanainimest mingites räbalates ei leiaks!”.
Ilmselt kõik sugulased ja tuttavad mäletavad Salme legendaarseid teravmeelseid ja otsekoheseid sõnavõtte. Kui Salmel oli vaja midagi välja uurida, siis ütles ta “tule toeta tömp ots maha ja räägi nüüd ära”.
Salme eriline huvi oli noorte sugulaste ja nende sõprade välimus. Kõik kunstküüned ja uued riided tuli lähemalt üle vaadata. Kui Helju tahtis alati noorte külaliste lõhkiseid teksaseid parandama tormata, siis Salme oli pigem positiivselt uudishimulik. Sellegipoolest ei jäänud tal pisivead märkamata ja märkimata, et: “sul pükstel hargivahe katki! Nii paistab nihvertops välja!”. Eriti nautis Salme vestlusi teemal, “kuidas tänapäeval siis on?” Vend Vello tütretütre käest püüdis Salme saada vastuseid mõningatele põletavatele küsimustele meditsiinivaldkonnas. Näiteks, et kui nüüd saab mõne süstiga lapsi teha, et kas on õige, et neid peab siis kauem hauduma ja et ta on kuulnud, et inimesed elavad nüüd 100 aastasteks, et kas selle vastu ka midagi on?
Etnoloogist klassivend Aimar kirjutab kohtumisest Dalai Lamaga: Kusagil konverentsi lõpu poole küsiti Dalai Lamalt ka et mida tema siis arvab inimese kloonimisest. Tema Pühh sügas lõuga ja vastas midagi sellist, et kloonimine on ju tore asi sest kujutage ette et inimene kaotab käe või jala ja siis saab ju uue kloonida. Selle peale siis zurnalist täpsustas et ta mõtles ikka terve inimese kloonimist. Dalai Lama siis sügas lõuga, norsatas, tõstis näpu ning teatas: “Kui kloonitakse head inimest, siis on kloonimine hea! Kui aga kloonitakse halba inimest, siis on kloonimine paha!”
Salmet oleks võinud vabalt võinud kloonida. Poleks paha olnud, oleks hea olnud.
