2026 aasta kevade alguse päeval avasin pärast pikka talve Saadu talu väravad. Naabrimehe abiga sai ka talu silt paika ja muuseumi hooaeg võib alata.
Mis on üks muuseum ilma lugudeta? 20. märts on ka Rahvusvaheline jutuvestmise päev. Sel päeval pajatakse lugusid maailma eri paigus ja eri keeltes. Mina räägin siinkohal Saadu talu alguse loo.
Kunagi ammu-ammu elas Lepiku külas Männiku-Jüri talus mees nimega Jüri. Jüril oli naine Riste ja neil oli 9 last. Jüri oli vägev mees ja nagu Muhus tavatsetakse kiitusena öelda – polnud ka järeltulijad sita pealt riisutud. Tütar Kadri läks mehele Päelda Jüri tallu Jüri Peeglile. Tütar Ruudu abilellus Koguvale ja sünnitas Juhani, kellest sai rahvakirjanik Juhan Smuul. Poeg Jürist sai kõrvaltalu Valli peremees ja väga pikas plaanis kirjanike Jüri ja Ülo Tuuliku vanaisa. Sama pesakonna poeg Mihklist (1854-1922) sai minu vaarisa ja Saadu talu peremees. See teekond ei olnud lihtne. Kui Mihkel oli vaid 11 aastane, suri tema isa. Kuidas möödusid Mihkli noorusaastad on mulle siinkohal üsna teadmata.
Kui aga Mihkel sai 24 aastaseks, abiellus ta Rootsivere Laasu peretütre Ingel Tarvisega. Mihkli ja Ingli esimesed pojad sündisid veel Lepiku küla Männiku-Jüri talus, kuid juba 1885-1886 pani Mihkel kõrvalkülas Levalõpmel püsti esimese hoone. Siit sai alguse Saadu pere lugu. Esialgu oli talu nimena kasutusel Männiku- Saadu, seda viitega Männiku- Jüri talule, kust Mihkel ise pärit oli.
Ka MÄNNIKU SAADU MIHKEL oli viljakas pereisa. Mihkli ja Ingli peres oli 10 last. Pere kuuest pojast jõudis täisikka 5, Madis, Mihkel ja Villem jäid saarele, Jaan sõitis merd ja Jüri töötas Tallinnas. Männiku-Saadu Mihkli võime pereelu ja talutööde kõrvalt hooneid ehitada on imetlust ja imestust väärt- lisaks saunale ja rehielamule valmisid kõrvalhoone erinevate aitadega, kelder koos kuuri ja lambalautadega ning küün.
Traditsioonide järgi pidid talu pärima just vanemad perepojad. Nii Madis ja Mihkel mõnda aega Saadul elasidki. Noorem vend Villem, nagu tol ajal tavaline, pidi minema laia maailma ehk mandrile tööd otsima. Aastatel 1911-1912 ehitasid muhulased suurte rühmadena Kunda tsemendivabrikut. Seal olnud hea teenistus. Pere legendi kohaselt tuli Villem pärast isa surma koju ja ostis Saadu talu vendadelt välja. Kuidas ja mis asjaoludel Mihkli poegadel selline omavaheline kokkulepe sündis, et pere vanemad vennad oma peredega Orissaare kanti Kanissaarde Laaritse tallu kolivad ja noorem vend Villem isatalu pidama jääb, on minu jaoks olnud üks suur mõistatus.
Panin endale plaanidesse Kanisaares ära käia ja seal ka selle küla lugusid uurida. Nii, kui olin selle mõtte lendu saatnud, nägin FB-s oma vana tuttava juhuslikku postitust, et ta veedab lastega aega maal, kohas nimega Kanisaare. Kirjutasin ja küsisin , ega ta ei tea kedagi, kes teaks Kanisaare vanadest elanikest rääkida. Hetke pärast ta juba helistas, et tema vanaema kinkis talle jõuludeks vastilmunud raamatu Kanisaare ajaloost ja seal on mitu lehekülge Tuulikutele kuulunud Laaritse talust ka kirja pandud. Saatsin kõigekõrgemale mõttes tänusõnad ja asusin neid materjale uurima. Olin rohkem kui üllatunud, et Kanisaare Laaritse talu, kuhu vanaisa vennad oma peredega uue elupaiga rajasid, oli üks päris suur majapidamine. Talu oli 1 kolme eluruumiga elumaja ja 2 sõnnikulauta. Majapidamises oli 3 hobust, 7 veist, 3 siga, 4 lammast ja kanad. Võrdluseks Saadul, isatalus oli küll rohkem kõrvalhooneid, kuid 1942 aastal talundi põhiraamatu andmetel 1 hobune, 3 veist, 2 siga ja 4 lammast ning kanad.
LAARITSE MADIS
Vanema venna Madise (1881-1915) kolimine Laaritse tallu pidi toimuma umbes 1912 (samal aastal, kui Villem Kundas vabriku ehitustöö lõpetas), sest 1911 abiellus Madis Toomu Ruuduga Suuremõisast ja nende esiklaps Villem sündis 1912 ja noorem poeg Bärni sündis 1914 juba Kanisaares. Kui pereisa Madis 34 aasta vanuses Saaremaal kopsupõletikku suri, ei suutnud pereema Ruudu üksi kahe lapsega talu pidada ja tuli tagasi Muhusse Pädaste Sauna kohale ja käis mõisas tööl. Sel ajajärgul kutsuti teda Sauna Ruuduks. Sauna maja lagunes ära ja Ruudu elas mingi aeg vaheldumisi Pärnus poja Villemi majas ja Suuremõisa Toomu talus. Hiljem kolis Ruudu lõplikult tagasi sünnikoju Toomule. Sauna maja viidi hiljem Pädastest Suuremõisa Toomule saunaks.
Ruudu ja Madise vanem poeg Villem käis rattaga ka Saadul onu Villemil külas. Hiljem oli Villemil sada ametit – Tootsi turbavabrikus vedurijuht, tõi Saaremaale esimese ekskavaatori ja kaevas väinatammi juurde Tillunire, pani tööle Piiril konservitehase jne jne. Villemil on lapsed on Eha, Madis ja Mihkel. Mihkel Tuulik on Muhus hästi tuntud rahvamuusik. Eha abiellus minu papa Vello sõbra Matiga. Ja see on omaette lugu, sest Matil polnud üldse plaanis abielluda, vaid lihtsalt Ehale külla minna. Vellole aga meeldis tõsise näoga nalja teha. Pere sees nimetati seda “hundijutu ajamiseks”. Kes seda igapäevaselt ei kuulnud, ei saanud alati arugi, kas jutt on tõsi või siiski mitte. Nii läksid siis Vello koos sõber Matiga Ehale külla ja kui noored mehed uksest sisse said, ütles Vello, et nad tulid kosja. Mati oli sama üllatunud kui Eha, aga abielus on nad tänase päevani.
Madise teisel pojal Bärnil on 5 last- Jaan, Eino, Kalju, Silja ja Bärnat. Kuldsete kätega ja abivalmis Kalju Tuulik, kes elab Piiril, oli üksi suures talus toimetanud Heljule alati suureks abimeheks. Tuulikute suguvõsa suurim haru ongi Suuremõisa Toomu pere. Toomu pere Tuulikutest on Bärni tütar Silja Silver kirjutanud raamatu TOOMU KODU LUGU.
LAARITSE MIHKEL
Kanisaare koduloo raamatus on rohkem juttu just vanaisa vend Mihklist (1884-1926), keda nimetatakse ka Laaritse omanikuks. Mihkli ja tema naise Maria (sünd. Prii) rahupaik on samuti Muhus Liiva kalmistul teiste Tuulikute hauaplatside kõrval. Mihklil olid abikaasa Mariaga pojad August ehk Kusti (1916-1994) ja Voldemar ehk Volli (1920 – 2017).
Kanisaare raamatust leidsin ka ühe pere albumist tuttava foto vanatädi Innasest koos ühe poisi ja naisega. Kanissaare raamat toob selguse majja- poiss on Kusti ja pilt tehtud 1926 ehk samal aastal, kui suri Innase vend ja Kusti isa Mihkel. Kusti kohta on veel pilte- koos naise Helmiga ja tütre Marjuga, kes suri lapsena. Laaritse peres oli ka poeg Jüri, kes oli olnud lapsena mõnusa jutuga. Jüril lapsi ei olnud.
Teine poeg Voldemar läks Eesti leegioni (Saksa sõjaväkke), mis oli 6 kuud õppusel Poolas Krakovi lähedal. Dignity Memorial portaal andmetel emigreerus ta 1950. aastal Detroiti ja töötas 30 aastat sepa, puusepa, mehaaniku ja veskimeistrina Cadillac Motor Company’s. Ta abiellus Ingeburg Richteriga Southfieldis Michiganis ja nad olid õnnelikus abielus 41 aastat veetes pensionipõlve Floridas, kus nad nautisid Mehhiko lahe randu, Saksa klubi üritusi, paadisõitu ja reisimist.
Kanisaare koduloos on kirjas, et 90 ndatel käis Volli ka oma kodukülas, aga oli maininud, et parem kui poleks tulnud. Ilmselt siis külastas ta ka Saadu talu. Vello abikaasa Viiu mäletab, et oli jaanipäev ja Ameerika sugulase transport saarele oli selline sündmus, et papa Vello koos oma Rootsis elava onupoja Kaupo ja Ameerikast kohale tulnud onupoja Volligaga sõitsid joonelt Muhusse ning unustasid Vello abikaasa Viiu kokkulepitud kohast auto peale võtta. Viiu mäletab, et järgmisel päeval, kui ta bussiga Muhusse järele sõitis, olid mehed olnud kõik tema jaoks kole naljakalt süüdlasliku moega. Tänaseks on Laaritse talu Kanisaares uute omanike poolt kenasti renoveeritud ja Volli lastel oleks kindlasti hea meel seda näha.
Voldemar ise suri 97-aastasena ja on maetud Floridasse. 1999 kirjutas Volli: Tere Saadu pere ! …. Pere ikka sama, üks järeltulija, vist see nii ka jääb. Jaan, vanem poeg, ütleb, et hilja perekonna kasvule. Kahju, paistab, et Tuulikute nimi on ohus?
SAADU VILLEM
Villem ehitas maja suuremaks ja pani püsti ka oma tuuleveski. Villemi peres kasvas neli tütart ja poeg Vello. Noorim laps Helju jäi isatalu pidama, kolm vanemat õde töötasid õpetajana ning poeg Vellost sai peenmehhaanika insener, kes lõi pere Tallinna ja töötas Teaduste Akadeemia Spetsiaalses Konstrueerimisbüroos. Need aga on juba uued omaette rääkimist ootavad lood 🙂
