TÜ ühiskonnateaduste instituudi kogukondade uurimisrühma juht Dagmar Narusson tõi saates “Saarelisuse uurimused: kogukondade igapäevaelust poliitikateni” muuhulgas välja ka saarerahva suhtumise tervisesse. Saarlased teavad, et arstiabi on enamasti kaugel ja igaühe enda asi võimalikult terve püsida.
Kui Saadu pere vanasti Võilaiul heina käis niitmas, ei suutnud Salme niitmisel teistega sammu pidada ja isa saatis ta küüni süüa tegema. Elu teises pooles, kui Salme oli end oma reumahaiguse teemadega põhjalikult kurssi viinud, siis planeeris ta iga oma päeva teadmises, liikumine on sama tähtis kui söömine. Ja selle tervisetarkuse ja positiivse ellusuhtumisega elas ta oma õdedest-vendadest kõige pikema, 94 aastase sisuka elu.
Ka õde Helju tervis polnud noorena kiita ja ta pidi mõned aastad lausa tiisikuse sanatooriumis veetma. Ka Helju elas tasa ja targu vanuseni 90. Kui vanust oli juba mõned aastad üle 80 ja tervis hakkas alt vedama, siis võttis ta asja ise käsile ja hakkas hommikuvõimlemist tegema – “need harjutused, mida kunagi nooruses kopsusanatooriumis õpetati”, sellele järgnes kiirkõnd ja külma veega kümblus väliköögis. Ja tervis oli palju parem. Helju arvas, et kui vanematel inimestel erinevad kohad valutavad, siis põhjus peitub selles Soonda küla mehe ütlemises, et “vanainimese luud-liikmed ep kannata üksteist enam”. 90 eluaastale lähenedes, kui tasakaal polnud enam kiita ning „ jalad oleksid nagu ää koitand” ja paks lumi õues liikuda ei lasknud, tantsis ta pliidi ääres vana aja tantse. See tegevat tuju heaks.
Kui dr. Madis Parksepp rääkis portaalile Eeter antud intervjuus, et eestlased usuvad pigem tablettide imejõusse, kui iseenda suutlikusse oma elustiilis vajalikud muudatused teha, siis vanad saarlased ei olnud sugugi tabletiusku. Helju, kes üldiselt haigekassa raha ei kulutanud ja ei võtnud vabatahtlikult ravimeid suu sissegi, sai elu lõpusirgel ära proovida 3 päeva haiglravi Kuressaares. Tema, kes ta kodus kohvi ei joonud, seisis iga hommikul silmitsi haigla “kange” hommikukohviga- “oli vast tige kohv!”. Raskekujulise koduigatsuse tõttu tuli ta Kuressaarest planeeritust varem koju tuua. Õhtul vaatas ta valmis pandud tablette sama krimpsus näoga, nagu lapsed tavaliselt keedetud herneid vaatavad ja arvas, et puhkaks nüüd neist veidi. Söögi järgselt siiski leebus, võttis tabletid kätte ja ütles, nagu hakkaks mürki neelama “võtan siis ära, saagu mis saab”.
Kui Helju oli rohkem looduse inimene, siis Salme oli inimeste inimene. Salme jäi küll 55 aastaselt pensionile, kuid suhtles aktiivselt edasi oma endiste õpilastega. Kord kui Lihulas Salme sünnipäevalt läbi läksime andis ta teada, et tal on juba nädala jagu sünnipäevalisi – “ja need 70 aastased endised õpilased on veel kõige kangemad”. Uurisime, et kuidas ta oma päevi muidu sisustab, siis saime kuulda, et “Ajakirju meeldib lugeda, aga need röökmasinad (loe: raadio ja telekas) ei kõlba kuskile.” Salme pidas inimestega suhtlemist hästi oluliseks. “Kuidas sul endal, kas lased ringi saba keerdus? “ küsis ta kui teel saarele Lihulast jälle kiiruga läbi põikasin.
2024 aastal õnnestus Salme meelitada rääkima oma elust ajakirja Tiiu ajakirjanikule ja see ilmus pealkirjaga “Päiksetõusuga kõnniringile”: “Salme päevad algavad kõik täpselt ühtemoodi. Äratus kell pool kuus, kohvi ja hommikusöök ning kõnniring õues. “Igal hommikul kell kuus olen ma juba väljas, et oma sammud ära teha. Liikumine on ikka põhiline. Varem olid mul kõnnikepid ja nendega tegin kuskil 4000 sammu päevas. Ühtegi päeva ma vahele ei jäta ja distants on mul välja mõõdetud. Nüüd käin rulaatoriga, sellega on väga hea, saan puhata kui ära väsin. Meie hommikud on nii lõpmata ilusad! Jalutan metsade vahel, päike tõuseb, linnud laulavad ja loodus ärkab. See annab elujõudu ja ilu.” Salme jalutuskäike ei takista pakane ega libedus. “Kui väga libe on, siis lähen Soome kelguga. Igal hommikul vaatan kraadiklaasi pealt temperatuuri ära ning panen ennast selle järgi riidesse.” Naine lisab, et kui ta väljas ei käiks, siis jääks jalad nii kangeks, et ei saaks enam üldse midagi teha. Vajalikud sammud ei jää aga tegemata ka kõige külmematel talvepäevadel: “Mul on kodus ära mõõdetud vahemaad, et mitu tiiru ma pean köögi ja elutoa vahel tegema, et sammud täis tuleks. Praegu teen toas 1000 sammu ja õues 2000 või veidi rohkem kui ilm ilus on.” Lisaks kõndimisele teeb Salme kohe pärast ärkamist võimlemisharjutusi, mida talle õpetati haiglas olles.
Suhtlemine on äärmiselt oluline. Lisaks liikumisele võimaldab väljas käimine Salmel ka sotsialiseeruda. Ta on endine matemaatika õpetaja ja klassijuhataja ning mõned tema õpilased on juba üle 70-aastased. Vald on teinud talle nimelise pingi ning just seal meeldib talle oma jalutuskäikude ajal istuda. “Sinna siis tulevad mu endised õpilased minuga juttu ajama. Tihti jätavad nad mind nähes isegi auto seisma ja oma tegemised pooleli. Inimesel peab olema suhtlusvõrgustik. Eriti kuna mul silmanägemist ka enam ei ole, siis elav suhtlus on ainus, mis mind vee peal hoiab.” Pedagoogitööd tegi Salme 25 aastat ning varajasele pensionile pidi ta minema just reuma tõttu, kuna haiguse kõrvalt enam tööl käia ei olnud võimalik. Arstlik komisjon andis talle osalise töövõimetuse ning naine töötas viimase aasta poole koormusega. “46-aastaselt jäin juba oma väljateenitud aastatega pensionile. Õpetajatel oli selleks vaja 25 aastat. Hakkasin tikkima ja kuduma. Elul polnud häda midagi.”
Lisaks muudele tegevustele on Salme ka aktiivne raamatukogu külastaja. Kuigi ta ise enam lugeda ei näe, siis ütleb, et tal on igapäevaselt nii öelda lugemistunnid. “Taat ikka loeb mulle. Ta on 90-aastane ja tal on silmad veel peas. Loeme erinevaid ajakirju ja ajalehti. Eluga tuleb ikka kursis olla. Lippu ei tohi alla lasta.”
Salme ütleb, et tema jaoks on väga oluline järgida päevaplaani. “Pole siin midagi, tuleb ikka liigutada ja elada. Tuleb mõelda, et kuidas oma päevi nii sisustada, et igav ei hakkaks. Inimene peab ise oma elu ära korraldama, ega seda siis teiste hooleks jätta saa. Tuleb mõelda, et mida sa veel teha saad ning siis selle järgi elada. Ma elan kella järgi ja mu päevaplaanis on näiteks ka kõik söögikorrad. Need peavad graafikus olema ja neid ma vahele ei jäta. Inimene peab ise oma tervise eest hoolitsema. Arst võib sulle nõu anda, aga ise oled sa ikka see täitja. Stress tuleb peale neile, kes on seliti voodis ja ootavad seda Liiva-Annust. Seda ei maksa oodata, küll see tuleb ise omal ajal.”
Salme tõdeb, et inimestel, kes eralduvad ja omaette jäävad, on väga raske. “Elav kontakt teiste inimestega on äärmiselt oluline. Kui mu käest on küsitud, et kuidas ma nii vanaks olen elanud, siis ma olen öelnud, et mu ümber on nii palju häid ja toredaid inimesi, kellelt mina elujõudu ammutan ja tänu sellele edasi elan. Oluline on positiivne meel ja hea tuju ning siis läheb elu ikka edasi.” Viide: https://www.ohtuleht.ee/tiiu/1117059/95aastane-salme-liikumine-on-reumahaigele-sama-tahtis-kui-soomine
Lõpetuseks võiks tsiteerida Kadri Tüüri teost “Kohustuslik kirjandus”, kus on öeldud, et “Vanade naiste tarkus on aga väärtuslik loodusvara, mida meiegi oma igapäevaelus ja poliitikas senisest märksa rohkem kasutada võiksime”.
