Tänane saun ja õueköök on ehitatud 1885 aastal talu esimese hoonena. See väike kivist maja on olnud sepikoda, viljakuivati, saun ja viimastel aegadel peamiselt kasutuses just suveköögina. Soojematel aegadel valmistati söögid just siin.
Nõukogude ajal oli hommikusöögiks sageli praetuhlis, ehk siis sibula ja pekiga praetud keedukartul. See oli enne raskemat talutööde tegemist hea kõhutäis. Pannile pandi mõnikord ka viinerid sooja. Saadu vanaperenaine Ingel ajas elu lõpuni segi sõnad pioneerid ja viinerid, pani ikka tuhlid keema ja pioneerid pannile.
Traditsioonilistest toitudest oli üsna igapäevane ka kupatsed – kasutati soolaliha või eelnevalt soolas olnud liha. Mihklipäeval tehti seda lambalihast ja keeduleemest tehti hiljem kaste, mida sai veel peale panna. Liha pandi keema ja lisati kapsas, kaalikas, porgandid ja kartulid. Kapsas lõigati pooleks ja siis sektoriteks, keskmine osa hoidis neid koos. Porgandid (mitte väga suured) lisati tervetena, kaalikad lõigati lohkudeks (kettad). Suvel podises see pada alati väliköögis. Oma põllu tuhlis- kollane ja maitsev, oli igapäevane toit koos pruunistatud jahuga tehtud kastmega (muhu keeles nott). Lisaks Muhu leib ning oma aia sibul, till ja kurk. Tuhlitele pandi keedu ajal peale ka kuivatatud silgud. Silgud kuivasid aida räästa all ja neid sai ka niisama maiustuseks võtta. Eriti hea, kui õnnestus marjaga kala saada.
Magustoiduks tehti mõnikord mannavahtu või levarokka- leivasuppi. Magustoitu iga päev ei tehtud, aga laual oli poest toodud rosinatega sai ja või, mida ka õhtuti tee kõrvale söödi. Tädi Helju tegi ülihead õunakompotti- see oli sageli laual nii soolaste toitude juurde kui eraldi magustoiduna. Kokkuhoidlik Helju tegi endale tassi sisse podi- pani piima või keefiri ja sinna sisse kuivanud leiba-saia, veidike suhkrut lisaks. Muidugi oli laual piim.
