Saadu Villemi vend Juri (1902-1979) oli nagu aastaringne helde jõuluvana Saadul elanud õde Innasele ja vend Villemi suurele perele. Juri töötas Tallinnas ja oli heal järjel. Juri varustas venna peret mitte ainult riiete ja kingade, vaid ka mööbliga. Nii eeskambri toolid kui õde Innase voodi on Juri poolt toodud.
Salme meenutas kord üht seika Saksa ajast, kui kõigest puudus oli. Saksa ajal sai kingi osta ainult vallavalitsuse loaga. Väike südikas Salme läks ise vallamajja kingaostu luba küsima. Ametnik oli väga imestanud, et nii väike tüdruk tuleb kingaostu luba küsima, aga loa ta oli saanud. Salme tahtis väga saada moekaid puukingi, millel olid risti paelad peal. Ta andis ostuloa onule. Kui onu Juri järgmine kord linnast kingitustega külla tuli ja hakkas kohvrist neid välja võtma oli Salme väga elevil. Kingad tulid välja üsna viimasena, aga õnnetuseks oli onu arvanud, et lapsel oleks ikka vaja kingi, millega koolis saab käia ja tõi puutallaga ja nahast pealsetega kingad. Salme nuttis aga ei aidanud midagi, ema sundis ikka need kooli jalga panema.
1956 kirjutab Juri Rootsist vend Villemile “ Tere vennas! Tervitan Sind üle hulga aja ja loodan, et see kiri Sind ja ka teisi perekonnaliikmeid ilusa tervise juurest saab leidma” ja “Nii siis saadan selle kirja et teadust saadaks seal kes alles on siin patuses maailmas. Üks kõik, kes selle kirja omab palun olla nii hää ja mulle kirjutada.” Juri saatis Saadule pakke Rootsist enne järele uurides, mida täpselt vaja on. Kleidiriided vennatütardele Vaikele ja Heljule, ning õdedele Innasele ja Sassi Kaitale. Paksemad sukad vend Villemi abikaasale ja õdedele. Juri kirjutab” Võibolla on teitel arusaamatu, miks ei saada mina teitele kõigile näituseks sukki, aga säält võimud ei luba korraga rohkem saata, kardavad, et siis tekib spekulatsjooni maik juurde”. Lisaks oli pakis 2 Gotlandi luisku, habemenuga (Villemile ja Vellole kahepeale) ja reuma rohi Algosal. Jõulukinkide saatmine oli vastastikune. 1959 aastal kirjutab Juri ja tänab oma kirjas Saadu tüdrukuid kampsonite ja Muhu pähklite eest, mille “maitse oli peaaegu juba meelest ununenud”.
Onu Jüri kutsus ka vennapoeg Vello koos abikaasa Viiuga endale Rootsi külla. Oli veel Nõukogude aeg ja Eesti NSV-s oli paljudel unistuseks kordki banaani maitset tunda. Stockholmis linna uudistades leppisid Vello ja Viiu kokku, et käivad eraldi endale huvitavaid kohti vaatamas ja saavad mõne aja pärast uuesti kokku. Aga enne seda päris õiget kokku lepitud aega, trehvasid nad hoopis banaani leti ääres, kus mõlemal oli plaanis endale salaja üks banaan osta. Eestis seda võimalust ju siis veel ei olnud.
