Helju (1934-2024) oli Saadu peretütardest noorim ja jäi kõige püsivamalt isatallu elama. Helju elas kogu elu looduse rütmis. Suvel ärkas päikesega ja talvel tegi esimese asjana pliidi all tuld. Kevadeti läks korjas mõned võilillelehed salati sisse, sügisel sõi õunu, et terve püsida. Kõik vanad ümbrikud ja kuivainekotid olid ravimtaimi täis korjatud.
Helju märkas detaile nii looduses kui inimestes. Helju kohta sobib Fred Jüssi ütlemine, et mõni näeb üle taluõue kõndides rohkem, kui teine ümber maailma reisides. Oma loomult oli ta tagasihoidlik ja võõraste suhtes häbelik. Noorena oli tantsupidudel pigem kõrvaltvaataja. Aga väga tähelepanelik vaataja. Kaheksakümnendatel juhtus vahest, et peale laupäevast saunas käiku toodi aidast tuppa vana grammafon ja tantsiti. Papa Vello teritas nõelad ära ja vanad tantsulugudega plaadid pandi mängima ja siis tantsiti polkat ja leilenderit ja valssi. Meie peres oli naisi kaks korda enam kui mehi, aga see ei seganud kedagi. Naised tantsisid omavahel, lihtsalt lepiti kokku, kes juhib. Kord sai suurem tantsimine läbi ja jäime koos ema Viiu, tädi Salme ja Heljuga veel pikemalt kööktuppa ehk eeskambrisse istuma. Salme õhutusel hakkas Helju õdede peigmeeste tantsusamme järele tegema. Kõik puusanõksud ja kehakeel oli tal detailideni meeles. See oli täispikk püstijalakomöödia. Saime sel õhtul kõvasti naerda.
Muul ajal oli Helju üks usin rosin- vara üles, hilja voodi. Hommikul esimesena lehma alla ja õhtul veel värava taha niitma või peenarde vahele rohima. Lehm oli Helju jaoks püha loom. Kogu päeva ajakava käis lehma toimetamise järgi.
Veel ka Eesti aja alguses pidas Helju lehma. Helju jaoks oli lehm kui lemmikloom. Igal lehmal oli nimi, aga kui Helju heinamaalt lehma kutsus, siis ikka vissi-vissi. Lapsena käisime hea meelega koos Heljuga karjamaalt lehma ära toomas. Siis sai lehmale käest leiba anda kui Helju kutsus vissi heleda häälega värava juurde. Kui oli palav ilm olnud ja lehmad kuskil kaugemal puude varjus, tuli neile ise järele minna. Üldjuhul aga tuli lehm ise värava juurde ja tegi haledat ammuu häält ammu enne, kui Helju talle järele läks. Saadu värava taga, mis tänaseks on noor männik, oli vaid lage kadakane karjamaa. Helju käis seal lehmadele õhtust ninaesist niitmas ja tõi selle käruga koju lauda ette. Lehm peatus seal enne lauta minekut ja sõi heina.
Tolleaegset elu-olu kirjeldab hästi Helju kiri 12 aastasele vennapojale Muhust 27.jaan.1980. “Tere Vahur, küll on tore, et sa meile tihti kirjutad. Olen sinult vahepeal 2 kirja saanud. Vanaemal on eriti hea meel, kui sinult jälle kiri tuleb. Ta rõõmustas väga, kui kuulis, et sul koolis nii hästi läheb. Ole aga tubli poiss edasi! Püüan nüüd sinu soovitusi proovida lehma lüpsmisel. Praegu sellest vist küll palju tulu ei ole, kuna lehm tahab puhkusele minna. Uus piim peaks tulema aprillis, siis hakkan lauluga lehma lüpsma, nagu sina õpetasid. Meil on praegu külmad ilmad. Täna hommikul oli 18 kraadi külma. Hildal on ühtepuhku kasukas seljas ja kütab tuba. Hommikul teeb enne sooja vett, millega nägu pesta. Mina pesen külma veega ja ei karda külma nii väga. Käin hommikul piimapuki juures, kus ootame mõnikord tunni ja kaks. Auto ei tule täpselt ja siis peab Volliga jenkat tantsima, et külm liiga ei tee. Volli paks ka, ei jaksa suurt tantsida midagi. Jahimehed said pullid ka metsas kätte. Käisid mitu korda jahtimas, aga lõpuks noore lumega said jälile ja võtsid kinni. Meie Punu läheb kole vallatuks, kardan et tuleb aiast välja. Kui kõht täis ja joomine joodud, hakkab aias kargama mis kole. Vana Punik oli ka ükspäev lahti tõmmanud ja siis oli alles mürtsu. Hüüdsin Hilda appi, sest muidu oleksid uksest välja hüpanud. Miisu viin igal õhtul lehma juurde magama. Aga vana lehm ei salli Miisut, aga Punuga saavad hästi läbi. Ta magab Punu söötmes. Vanaema söödab Miisut, teeb talleleivapuru ja praeb kartuleid. …”
Helju lüpsis ainult käsitsi. Keerulisem osa oli piima jahutamine ja kurnamine nii, et ükski puru piimamannergusse ei satuks, mida kokkuostu viidi. Kurnamine käis läbi puhta marli. Piim viidi kas käruga või ratta lenksude küljes piimapuki alla. Hiljem hakkasid piima ostma naabrid. Levalõpme naabrilapsed kutsusid siis Heljut lehmatädiks ja Hildat piimatädiks, sest Hilda viis piima mannerguga neile koju ära.
Mingil hetkel peeti nõukogude ajal ka siga. Siga oli karjaaidas ja talle süüa viimine oli triki värk- siga läks väga elevile kui Helju aeda sisenes ja pidi ta pahatihti pikali jooksma,
Heljus oli ka parasjagu positiivset uudishimu. Ühel augustikuu päeval 2019 aastal toimus Muhu jooksuvõistlus. Saadu õuest näeb maanteele, kus jooksjad mööduvad. Helju tuli rutuga õueköögist ja hüüdis kohe mind ka vaatama: “Poisid juba jooksevad! Äge! “. Kui esimene elevus vaibus, imestas Helju, kes 85 aastasena jätkuvalt hommikust õhtuni õues ja põllul toimetas: “on ikka tahtmist end selliselt ära väsita!” No seda minagi! Ja saarel, kus aeg puhkab, ei peaks ju ometi midagi aja peale tegema. Kohasem oleks Muhu mitmevõistlus, kus joosta võib, aga võidab see, kes teekonnal puulõhkumiste ja muu kasulikuga rohkem lisapunkte teenib.
Saadu põllumaa on samuti teele paista. Helju hoolikus põlluharimisel jäi silma kõigile, kes teed möödal liikusid. Suve lõpul, just enne hooldekodusse minekut, tuli tal aidata kevadel külvatud porgandid ära koristada. Läksin eelmisel õhtul Saadule, et varakult alustada. Jäin Helju juurde ööbima ja sellest kujunes üks huvitav öö, sest olin oma väikese, aga ergu närvikavaga valvekoera kaasa võtnud. Lugupeetud valvekoer pidas vajalikuks iga paari tunni järel minna Saadu õue inspekteerima. Kui ma kella 6 ajal taas koera õhutusel ja ise väga unisena välistrepil seisin, sain aru, et samal ajal on seltsimees Jänes just oma öövahetust lõpetamas. Keset porgandipõldu valmistus Jänes lahkuma, jättes meile maha porgandipõllu, kust hiljem ainult sügaval asuvaid porgandeid saime välja kaevata. Ära söödud oli kõik osad, mis maapinnast kõrgemal olid olnud. Tõime porgandid põllult koju ja Helju aitas neid vaikselt istudes sorteerida.
Kui tädi Helju enam kodutalus üksi hakkama ei saanud, valis ta oma elukohaks turvalise Muhu Hooldekodu. Töötajad on seal ka kõik kohalikud ja suhtumine väga südamlik. Hooldekodu juhataja küsis esimesel nädalal, millist harjumuspärast sööki ta võiks Heljule poest tuua, et ta end paremini tunneks. Meditsiiniõde teadis alati, kuidas Heljul läinud on. Väikese koha rõõmud.
Teistel aegadel ja asjaoludel oleks Helju elutee võinud olla hoopis teistsugune. Koolis õpitu ja pikad laulusalmid olid tal detailideni meeles. Ka vanemas eas lahendas ta keerulisi sudokusid. Helju töökus ja looduselähedane elustiil säilitas talu ja hoidis tema perenaist. Igapäevane kindel elurütm, pidev füüsiline koormus ja enda kasvatud toit hoidsid Helju tervist ilma arstide ja tabettideta. Isegi juuksed ei läinud tal kunagi halliks. Nagu ütles Muhu koguduse esimees Mari Luup Helju matusekõnes, et mõnes mõttes Heljul vedas, et ta sai veeta kogu oma elu kodutalus seda väikest maailma ise kujundades.
Jumal väsib küll suurtest kuningriikidest, aga ei iial väikestest lilledest /Rabindranath Tagore/ .
