Kui ühel eriti päikselisel tormijärgsel talvepäeval naabrinaisega Tabasalu joogatunnis harjutustele keskenduda püüdsin, ei tulnud see mul eriti välja, sest “hinga sisse ja hinga välja ja hoia samal ajal vasaku käega selja taha sirutatud paremat jalga” ei harmoniseerunud sugugi mu tavalise elurütmiga.
Olen siiani suures plaanis üsna tempokat elu elanud. Ega siin geneetika vastu ei saa- olen isa poolt muhulane ja seal saarel juba käed rüpes ei istutud. Oma tädi Salme käest kuulsin, et ennevanasti nimetati Muhus mittemidagitegemist nõletamiseks ja see pidavat inimesi hulluks ajama. Tütar Riste siiski rahustab mind, sest tema arvates intelligent inimene ei nõleta, tema mõtleb. Ja see on ok. Väga lohutav! Diivanil elu üle järele mõtlemine on mu salahobi. Tädi Salme on ka perekonna rebel olnud ja seda tugitoolis mõtlemise tööd eluaeg väga tõsiselt võtnud ning kõik rapsimist nõudvad tööd targu teistele delegeerinud. Ja ei juhtunud temaga midagi hullu, mõistus püsis selge kuni 94 aastani, ehk päevani, kui teda siit maa pealt ära kutsuti.
Meenub siiski üks seik, kus ma ise teismelise eas tegin kord selle vea, et istusin suvepuhkusel olles keskpäeval Saadu talumaja trepile ja meie pere see kõige töökam, tädi Helju, pillas möödudes, et “mis naabrid küll mõtlevad …” Seega olen püüdnud edaspidi avalikku nõletamist vältida.
Keskkooli lõpetamise järel sõitsin Muhu saarele külla oma tädidele. Väike puhkus ja siis ehk õpingud ülikoolis mõtlesin ma. Meie keskkooli ajalooõpetaja tihedad suhted Mart Laariga ning noores õrnas eas erinevatele Muinsuskaitse Seltsi üritustele sattumine, tekitas minus soovi ajalugu õppida. Peab mainima, et lausa 3 klassikaaslast , nende hulgas etnoloog Aimar Ventsel, selle tee lõpuks valisidki. Minu teine valik oleks olnud minna Olustverre mesinikuks õppima. Ei üks ega teine ei saanudki teoks, sest mu lugupeetud vanemad olid veendunud, et leiva lauale saamiseks, oleks siiski vajalik omandada just arsti elukutse. Et ma teel Muhust Tartu Ülikooli sisseastumiseksamitele ümber ei mõtleks, viis isa mu isiklikult autoga Kuressaare lennujaama. Pileteid Tartu lennule ametlikult nagu enam ei olnudki, aga mu 2 meetrine isa kasutas kassapreilidele lähenedes oma loomulikku sharmi ja oskust lugusid rääkida. Pileti ma sain ja nagu ma hiljem kuulsin, siis selleks, et “haigele vanaemale appi tõtata” (tõele au andes oli mu Tartu vanaema siis sel ajal veel väga krapsakas ja elas vanuseni 97, ehk siis jõudis vabalt ka minu ülikooli lõpetamisele). Minu pagasi läbivalgustamisel ei olnud seal aga mitte kooki ega jooki “haigele” vanainimesele, vaid hoopis hunnik õpikuid…
Seega sai minu saatuseks 10 aastat õpinguid arstiteaduskonnas ja hiljem juhuse tahtel väikese vahega ka osakonnajuhi töö kahes suurhaiglas. Vahepeal proovisin ka mitte nii nõudlikel ametkohtadel töötada, aga see lõppes väga mitmel töökohal töötamisega ja ei olnud ka see kokkuvõttes vähem intensiivne tööelu. Seega tundus elu keskpaika jõudnuna olevat õige aeg leida endale mõni kallis ja aeganõudev hobi, mis kutsetöö kõrvale muid värvikamaid lugusid lisaks. Väga kaua mõtlema ei pidanud, elu ise pakkus vabanduse tööelus pidurit vajutada. 2025 aasta alguses saime vennaga tädi Heljult päranduseks 140 aastat vana Saadu talu.
Oma suguvõsa loo olen 2025 aasta jaanipäevaks suures plaanis kirja saanud. Perekeskis on läbi arutatud mõte teha Saadule muuseum. Iga asi vajab siiski aega ja klassikud ütlevad, et see aeg, mis meil on , on see raha mida meil ei ole ja vastupidi (Ilja Ilf).
Hellamaa raamatukogust suvelektüüriks laenatud R.J Walleri raamatus “Tuhat Külateed”, mis on Madissoni sildade järg, leidsin mõtte, et iga valik on loobumine. Millestki. Nii on. Võtan end töölt poole koha peale ja hakkan planeerima. Olen olnud üsna agar Muhu muuseumi üritustel osaleja ja seda mitte ainult suvel. Muuseumi töötajad on juba mõnda aega nägu ja nimepidi tuttavaks saanud. Kord saarele jõudes ja Liiva poe riiulite vahel vajalikku kaupa valides, tormas minust mööda Muhu Muuseumi juhataja Meelis ja hõikas jooksu pealt “Tervist proua, Elagu Muhu kultuur!” Muidugi elagu, anname aga hoogu juurde!
