2025 aasta augustis toimus Hellamaa külakeskuses seminar “Kas taluarhitektuur vajab kaitsmist?” Seda korraldas ICOMOS Eesti koostöös Muhu Muuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumiga. ICOMOS (international council of monuments and sites) on 1965. aastal loodud rahvusvaheline muinsuskaitse eksperte ühendav organisatsioon ja seekord kutsutakse seminaril osalejaid kaasa mõtlema ajaloolise taluarhitektuuri väärtuste, kaitsmise ja hoidmise teemadel. Juba pealkirjad ise olid kõnekad: Päästke Pärand, Mitte objekti vaid traditsiooni kaitse, Kultuurimaastik- loodus, traditsioon, hooned jne.
Koguva katustest ja turistidest andis endale omasel humoorikal moel ülevaate Muhu Muuseumi juht Meelis Mereäär. Meelise jutust saime teada, et mõned muuseumikülalised suhestuvad katustega sealt roogu välja sikutades… Ka Saadul on juhtunud, et mõni mees ajab enesestmõistetavalt küüned aknaraami lahtikoorunud värvi taha ja tõmbab selle lahti mõtlemata, kuidas see nüüd täiesti katmata pind küll vana maja säilimisele võiks mõjuda. Eks see teeb muidugi murelikuks, aga loodan südamest, et enamik mu muuseumi külalisi mõistavad silmadega vaadata ja kõrvadega kuulata.
Lugusid peaks Saadu talus jaguma. Kasvõi sellest, kuidas eelmise sajandi esimeses pooles Vastlaid ja Tuhkapäeva peeti.
Saadu metsas Vananiidi väljal oli metsa sees lage plats, kus oli talvel külmand vesi ja ümber pajud. Seal käidi vastlaliugu tegemas ja kelguga tehti karusselli. Seal korjati ka pajuurbadega oksi.
Vastlapäevale järgnev kolmapäev oli tuhkapäev. Tuhkapäev ei tohtinud naised külla minna, sest siis pidanud selle pere nõud enam vett. Selle vastu siis kui juhtus, et naine tuli külla, tuli talle seeliku all tuhka visata. Tuhkapäevast edasi enam petrooliumi ei raisatud. tuli kokku hoida. Tuhkapäeval tehti “kärbseid”. Saadu lastel aitas kartulitest ja tikkudest jalgade ja silmadega kärbseid teha tädi Innas. Need viidi siis pimedas ja salaja kellegi ukse taha või peideti kuskile. Vahest juhtus, et kärbsed leiti alles maikuus. Saadu omad kahtlustasid kärbeste toomises Uiede Vollit, aga siin ei saanud küll midagi paha soovimist olla, sest perede suhted olid väga head.
Sigade karjamaale ajamise mäng oli nii, et isa tegi ümmargused puidust kettad, need olid need “sead”, mida lapsed pikkade roigastega läbi lume ja jää karjamaale ajasid. Kes esimesena jõudis kohale, oli võitja. Seda tehti et suvel püsiksid sead karjamaal ja ei läheks sead paha peale. Saadu Salme ja Välja Hilda olid seal koos neid ajamas.
Ka kindakirjad on kirjad minevikust. Saadu talu mikromuuseumis olevad kindad on vanaema Ingli või tädi Helju kootud. Helju kudus lisaks kinnastele ka peeneid Haapsalu salle. Valgete peenes koes Haapsalu sallide pesemine ja raamile kuivama panemine oli nii puhas töö, et sel ajal ei tohtinud kärbsed ka lennata.
Tädi Salme mälestustes algaski peres kergem elu siis, kus vanaema Ingel ehk mammi hakkas pinssi (pensioni) saama ja kõik kudusid UKU-le kindaid lisaraha saamiseks. Kinda kudumine oli nii kiire, et kui mammi 5-6 ajal hommikul tõusis, siis oli päeva alguseks kinnas juba valmis.
